Teie ostukorv on tühi.
Budleia davidi (segu)
Davidi budleia (värvide segu).
Aedniku unistus ja magnet liblikatele!
Kuni 3 m kõrgune külmakindel põõsas. Eriti hinnatud lopsaka õitsemise ja kogu suve hurmavalt lõhnavate õisikute poolest. Vastupidavale heitlehisele liigile on omased suuremad teravatipulised alumiselt küljelt karvased lehed. Helesinise ja valge ning punase ja roosa üleminekutoonides õied koondunud kuni 60 cm pikkustesse tipmistesse õisikutesse.
1,0 g = 29000-30000 seemet.
* Arvatakse leiduvat ligi 100 liiki õitsevaid heitlehiseid ja poolpüsik-põõsaid, harvem rohttaimi, mis kasvavad looduses troopilistel, subtroopilistel ja osaliselt Ameerika, Aasia ja Lõuna-Aafrika parasvöötme aladel. Tuntud elegantsuse poolest - selline maine tuleb ehk tänu hilisele ja pikaajalisele (juunist - oktoobrini) õitsemisele. Õitsedes meelitab ligi putukaid, eriti liblikaid, sellest ka rahva seas tuntud nimi "liblikate magnet".
Ehkki külmaõrn, kasvab külmavõetud maapealse osa asemele uus võsu, mis õitseb veel samal aastal. Kõige vastupidavamad liigid taluvad kuni -20 kraadi külma. Võrsete võimsa kasvukiiruse tõttu (lehekaenlas moodustub perioodiliselt uusi õitega võrseid ja ühe äraõitsenud õisiku asemele kasvab kaks uut) võib ühel oksal näha korraga nii õiepungi kui ka õisi ja vilju.
Kasvab Hiinas jõekallastel, linnades kuni 2 600 m üle merepinna. 2-3 m kõrgune heitlehine põõsas või kuni 5 m kõrgune ja kahar väike puu.
Davidi budleia on üsna soojalembene taim, meie oludes kasvab poolpõõsana: külmal ajal maapealne osa peaaegu tervenisti külmub, uuel vegetatsiooniperioodil ajab uued 1,5-1,8 m pikkused võrsed, mille tippudesse sügise algul ilmuvad õiepungad. Kuna taim kasvab kiiresti ja sel on suured lehed ning rasked õiekobarad, siis on Davidi budleia võrsed pisut laiali vajunud ja otstest longus.
Võrsed on peenikesed, määrdunud rohelise värvusega, kergelt kandilised. Vanade okste koor hele- või tume-hall, praguline. Lehed on ovaal-süstjad kuni süstjad, lehetipud teravdatud, pealt tumerohelised, alt valge- või kollakas-viltjad, kuni 25 cm pikkused.
Õied on lillad, meelõhnalised, kuni 1,5 cm pikkused, tihedalt püstistes või kergelt longus, kuni 40 cm pikkades kobarõisikutes. Õitseb igal aastal külluslikult suve lõpul ja sügisel 30-45 päeva kestel. Õitsema hakkab kolmandal aastal. Seemned küpsevad septembris-oktoobris, need on väikesed ja neid on palju. Paljundatakse roheliste pistokstega. Kiirekasvuline.
Aiakultuurina tuntud aastast 1890. Sobib väikestesse gruppidesse koos madalate põõsastega: naistepuna, jasmiini jt., samas ka dekoratiivsete rohtsete püsikutega. Kasvukoht: valguselembene. Et budleia kasvaks ja õitseks ilusti, on vaja leida taimele päikesepaisteline kasvukoht, varjul külmade ja ka tõmbetuule eest.
Pinnas: nõudlik mulla suhtes, muld peab olema niiske ja suhteliselt toitainerikas.
Hooldus: budleia on eriti tundlik põua-aegse kastmise ja mineraalväetamise suhtes: suureneb oluliselt õite hulk ja ka suurus, samas ka värvi intensiivsus. Vähe keeruline on keskvööndis tagada piisav talvekate. Sügisel, peale esimesi külmi, kui lehed on mustaks tõmbunud ja longus, tuleb võrsed lõigata tagasi peaaegu maapinnani (need külmuksid talvel), juurte kohalt katta turbaga ja puistata üle kuivade lehtedega. Sel moel säilivad uinuvad pungad võrsete alustel. Katmata taimed külmuvad juurekaelani, seetõttu hilineb nende kasvuaeg ja õitsemine 2-3 nädalat. Noored võrsed on suhteliselt vastupidavad kevadistele öökülmadele. (kannatavad püsivat külma kuni kaheksa kraadi).
Paljundamine: kergelt paljuneb seemnetega (kuid seemned sageli ei küpse), mida külvatakse kevadel lavasse või kasvuhoonesse ilma seemneid kuidagi ettevalmistamata. Idanevad 2-4 nädala jooksul. Vegetatiivselt paljundatakse nii rohtsete kui ka puitunud pistokstega. Pistoksad lõigatakse sügisel ja hoitakse külmavabas ruumis. Põõsaid istutatakse ümber kevadel, kui ilmuvad uued võrsed.
Kasutusalad: üksikult ja grupina ehitiste juurde. Davidi budleia on efektne, kui istutada 3-4 taime gruppi.
Aedniku unistus ja magnet liblikatele!
Kuni 3 m kõrgune külmakindel põõsas. Eriti hinnatud lopsaka õitsemise ja kogu suve hurmavalt lõhnavate õisikute poolest. Vastupidavale heitlehisele liigile on omased suuremad teravatipulised alumiselt küljelt karvased lehed. Helesinise ja valge ning punase ja roosa üleminekutoonides õied koondunud kuni 60 cm pikkustesse tipmistesse õisikutesse.
1,0 g = 29000-30000 seemet.
* Arvatakse leiduvat ligi 100 liiki õitsevaid heitlehiseid ja poolpüsik-põõsaid, harvem rohttaimi, mis kasvavad looduses troopilistel, subtroopilistel ja osaliselt Ameerika, Aasia ja Lõuna-Aafrika parasvöötme aladel. Tuntud elegantsuse poolest - selline maine tuleb ehk tänu hilisele ja pikaajalisele (juunist - oktoobrini) õitsemisele. Õitsedes meelitab ligi putukaid, eriti liblikaid, sellest ka rahva seas tuntud nimi "liblikate magnet".
Ehkki külmaõrn, kasvab külmavõetud maapealse osa asemele uus võsu, mis õitseb veel samal aastal. Kõige vastupidavamad liigid taluvad kuni -20 kraadi külma. Võrsete võimsa kasvukiiruse tõttu (lehekaenlas moodustub perioodiliselt uusi õitega võrseid ja ühe äraõitsenud õisiku asemele kasvab kaks uut) võib ühel oksal näha korraga nii õiepungi kui ka õisi ja vilju.
Kasvab Hiinas jõekallastel, linnades kuni 2 600 m üle merepinna. 2-3 m kõrgune heitlehine põõsas või kuni 5 m kõrgune ja kahar väike puu.
Davidi budleia on üsna soojalembene taim, meie oludes kasvab poolpõõsana: külmal ajal maapealne osa peaaegu tervenisti külmub, uuel vegetatsiooniperioodil ajab uued 1,5-1,8 m pikkused võrsed, mille tippudesse sügise algul ilmuvad õiepungad. Kuna taim kasvab kiiresti ja sel on suured lehed ning rasked õiekobarad, siis on Davidi budleia võrsed pisut laiali vajunud ja otstest longus.
Võrsed on peenikesed, määrdunud rohelise värvusega, kergelt kandilised. Vanade okste koor hele- või tume-hall, praguline. Lehed on ovaal-süstjad kuni süstjad, lehetipud teravdatud, pealt tumerohelised, alt valge- või kollakas-viltjad, kuni 25 cm pikkused.
Õied on lillad, meelõhnalised, kuni 1,5 cm pikkused, tihedalt püstistes või kergelt longus, kuni 40 cm pikkades kobarõisikutes. Õitseb igal aastal külluslikult suve lõpul ja sügisel 30-45 päeva kestel. Õitsema hakkab kolmandal aastal. Seemned küpsevad septembris-oktoobris, need on väikesed ja neid on palju. Paljundatakse roheliste pistokstega. Kiirekasvuline.
Aiakultuurina tuntud aastast 1890. Sobib väikestesse gruppidesse koos madalate põõsastega: naistepuna, jasmiini jt., samas ka dekoratiivsete rohtsete püsikutega. Kasvukoht: valguselembene. Et budleia kasvaks ja õitseks ilusti, on vaja leida taimele päikesepaisteline kasvukoht, varjul külmade ja ka tõmbetuule eest.
Pinnas: nõudlik mulla suhtes, muld peab olema niiske ja suhteliselt toitainerikas.
Hooldus: budleia on eriti tundlik põua-aegse kastmise ja mineraalväetamise suhtes: suureneb oluliselt õite hulk ja ka suurus, samas ka värvi intensiivsus. Vähe keeruline on keskvööndis tagada piisav talvekate. Sügisel, peale esimesi külmi, kui lehed on mustaks tõmbunud ja longus, tuleb võrsed lõigata tagasi peaaegu maapinnani (need külmuksid talvel), juurte kohalt katta turbaga ja puistata üle kuivade lehtedega. Sel moel säilivad uinuvad pungad võrsete alustel. Katmata taimed külmuvad juurekaelani, seetõttu hilineb nende kasvuaeg ja õitsemine 2-3 nädalat. Noored võrsed on suhteliselt vastupidavad kevadistele öökülmadele. (kannatavad püsivat külma kuni kaheksa kraadi).
Paljundamine: kergelt paljuneb seemnetega (kuid seemned sageli ei küpse), mida külvatakse kevadel lavasse või kasvuhoonesse ilma seemneid kuidagi ettevalmistamata. Idanevad 2-4 nädala jooksul. Vegetatiivselt paljundatakse nii rohtsete kui ka puitunud pistokstega. Pistoksad lõigatakse sügisel ja hoitakse külmavabas ruumis. Põõsaid istutatakse ümber kevadel, kui ilmuvad uued võrsed.
Kasutusalad: üksikult ja grupina ehitiste juurde. Davidi budleia on efektne, kui istutada 3-4 taime gruppi.
Eng.: Butterfly bush. Suom.: Syrikkä, syyssyreeni. Sven.: Syrenbuddleja.
